Enese aktiviseerimine

kui sulgeks silmad ja kujutaks end sinna....

Täna hommikusöögi ajal mainisin mehele, et olen huvitatud Käsitöömessile minekust, täna teine avatakse. Tema ei olnud huvitatud. Tavaliselt me selliseid asju ei tee, millest ta ei ole huvitatud. Tegin pea külmaks ja ütlesin, et võin vabalt minna ka bussiga. Teisel pool linna see ju on ja peab vahepeal tegema bussi vahetuse, aga mis siis.

Oli küll 13 ja reede, siiski kõik läks hästi. Mis mulle ei meeldinud oli see, et ei tohtinud pildistada. Üht koma teist tuli ka kaasa, lõngu ja käsitöö tarbeid. Muidugi oli väga huvitav ja kolasin seal ringi kolm ja pool tundi. Konkreetseid ideesid tuli ka kaasa. Näiteks võin oma 90 lõimel teha näiteks 2 tk kitsamat rüijuvaippa. On mul ju igasuguseid lõnga juppe ja mitmed vanad kampsunid vajavad ka üles harutamist.

Ilm oli ka kena, päike paistis ja täiesti hea tuju oli. Linnas panin tähele huvitavat nähtust -- inimesi näis olevat tänaval vähem kui tavaliselt. Tea kas kardavad nakkust ja istuvad kodus.

Tellisin paberifotod oma kevadisest reisist ja viimasest Eestis käigust. Tollest viimasest ma polegi veel jõudnud kirjutada, aga pühendan sellele oma jutu.

Aasta tagasi ja nüüd ...

Ma ei tea mis on parem, kas peaga vastu seina peksta või saatusega leppida. Miski hääleke rinnas piiksub, et see esimene. Vaatamata sellele, et hirmsasti saab haiget, vast siis valu tundmine tähendab seda, et oled elus. Aasta tagasi ma siis meeleheitlikult otsisin tööd, oleks või hinge saatanale müünud kui ostja oleks leidunud :). Aga siis tuli see masu või mis ta nüüd ongi ja isegi minusugune lootusetu optimist sai aru, et mitte keegi normaalne tööandja ei palka kuuekümnele lähenevat töötajat. Niisiis ma andsin alla ja lõpetasin mõtetu tegevuse.

Kõik mida kartsin, see ka juhtus, hinges olen, aga minu enesehinnang on nullis. Mõnikord tuleb selline tunne, et ei tohiks hingata ka täie rinnaga vaid nii tasakesi märkamatult. Mis ma siis teen: käin kord nädalas hispaaniakeele tunnis, paar korda nädalas kepikõnnil, koon sokke, loen ja vaatan telekat.

Ma tean, et ma peaks muutma oma suhtumist sellesse olukorda kuhu olen jõudnud, aga see viib aega, vähemalt praegu ei näe kuskil valguskiirt. Samas minu juhtlausegi on et, "kõik läheb mööda", ootame siis vaikselt.

Onutütar helistas eile ja küsis kuidas mul läheb. Tavaliselt ta ei helista vaid loeb siit blogist, aga kui kirjutisi ilmub harvem kui kord nädalas, hakkas teine muret tundma. Enne kui ka kõik teised oma raha hakkavad telefonifirmale kulutama panen siis siia kirja, .... kuidas mul siis läheb?

Ei lähe kohe kuidagi, või täpsemalt -- ei midagi head, aga ka mitte mingeid katastrofe. Need valguse minutid, mis aegajalt on, tunduvad hallidena, kõik tundub kuidagi tähtsusetuna. Kui kõrvalt vaataks, arvaks, et tegemist on kergemat tüüpi deprekaga. Jah, ma tean, lõpeks kõik on endast kinni, ainult et kuidas ikka ja jälle vedada end juukseid pidi soost välja.